EMO probleemide lahendamine vajab süsteemset lähenemist, mis hõlmaks nii haiglate töökorralduse muutmist kui ka laiemat koostööd tervishoiuasutuste vahel. Siin on oma roll täita nii riigil kui omavalitsusel.
Erakorralise meditsiiini osakonnas keskendutakse eluohtlikus seisundis patsientide ravile. Viimaste nädalate sündmused PERH-is tekitavad aga küsimuse, kas erakorralise meditsiini osakond ei vaja mitte ise erakorralist sekkumist. Tundidesse ulatuvad järjekorrad peaksid olema äärmuslik erand, mitte uus normaalsus.
Viimastel aastatel on EMO võimekuse ja efektiivsuse probleemid Eestis üha süvenenud. Keerulistele probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi, kuid algus seegi, et kõik asjaosalised tunnistavad, et olukord nõuab süsteemset lähenemist. Probleem muutub seda tõsisemaks, kui arvestame, et kärpekirves ja ravirahastuse vähenemine tekitab olukorra, kus plaaniline ravi väheneb.
See omakorda suurendab EMO-de koormust. Kui inimesed ei pääse õigel ajal arsti juurde siis näevad nad EMO-s ainsat võimalikku lahendust. Veelgi halvematel juhtudel halveneb inimese tervislik seisund aga sellisel määral, et erakorraline sekkumine on vältimatu.
Ühelt poolt mängib EMO järjekordades rolli Tallinna ja lähipiirkonna elanikkonna kasv. Lisaks vananeb meie rahvastik, mis tähendab suuremat tõenäosust erakorralise arstiabi vajaduse järele. Tänane Tallinnas asuvate haiglate infrastruktuur ei ole kõigeks selleks valmis – vaja on täiendavaid füüsilisi vastuvõtukohti, ruumi ja voodikohti, sest haiglate EMOd on oma võimekuse piiril.
Terviseameti, häirekeskuse, kiirabi ja haiglate vaheline koostöö peab olema igapäevaselt paremini korraldatud. Kiirabi suunamine peaks toimuma paindlikumalt nii, et kui ühes haiglas on järjekorrad, saaks kohe patsiente suunata teise haiglasse.
Praegune süsteem, kus kiirabi saadetakse piirkonnapõhiselt kindlasse haiglasse ja seejärel hakatakse alles uurima, kas seal on vabu kohti, ei toimi. Ootused sellele, et probleemid lahendataks hädaolukordade väljakuulutamise kaudu, on ebamõistlikud, sest kriisiolukorrad tekivad paraku liigagi tihti.
Praegune süsteem, kus kiirabi saadetakse piirkonnapõhiselt kindlasse haiglasse ja seejärel hakatakse alles uurima, kas seal on vabu kohti, ei toimi.
Äärmuslikel juhtudel saab täna abiks kasutada maakonnahaiglaid, kuid täna saab sellist lahendust rakendada ainult hädaolukorra väljakuulutamisel, mis on aga liiga keeruline ja aeglane viis probleemide lahendamiseks.
Tallinna linna kontekstis oleme hetkel analüüsimas ka valveperearsti teenuse loomise võimalust. See ei puuduta küll kriitilise abivajadusega inimesi, kuid kui väiksemate ja vähem ajakriitilste murede korral on võimalik inimesel pöörduda õhtutundidel või nädalavahetustel perearsti poole, siis vähendame sellega EMO-de järjekordi. Iga tervisemure ei eelda erakorralist abi ning kui inimestel on olemas mõistlik ja ligipääsetav alternatiiv, siis on nad seda valmis ka kasutama.
EMO probleemide lahendamine vajab süsteemset lähenemist, mis hõlmaks nii haiglate töökorralduse muutmist kui ka laiemat koostööd tervishoiuasutuste vahel. Siin on oma roll täita nii riigil kui omavalitsusel. Lahendust vajab ka taristu küsimus, et suurendada EMO-de vastuvõtuvõimekus ning siin ootame hetkel riigi taga. Selge on aga see, et süsteem vajab senisest suuremat paindlikkust ja rohkem alternatiive, et koormust EMO-dele vähendada.
Ausalt peame tunnistama aga seda, et juhul kui tervishoiu arvelt hakatakse kokku hoidma, pikenevad ka ravijärjekorrad, mis paratamult suurendab EMO-de koormust. Nii palju tervet mõistust võiks meil ju olla, et me ei muudaks juba niigi keerulises seisus patsiendi olukorda veelgi hullemaks.
Lisa kommentaar