Solidaarse tervishoiusüsteemiga Eestis toimub juba keskmiselt iga kümnes eriarsti esmane vastuvõtt patsiendi kulul, sest tasuta abi kättesaadavus jääb tasulisele pika puuga alla.
„Kuni 10%-ne tasuliste teenuste osakaal tervishoiusüsteemis on suhteliselt optimaalne. Meie arvates ei tohiks see solidaarse ravikindlustuse (Eestis kehtiv süsteem, kus tervisekassa rahastab kindlustatute ravi olenemata patsiendi sissetulekust – toim) korral oluliselt suurem olla,“ ütles Tartu ülikooli kliinikumi (TÜK) juht Priit Perens. Seega võib öelda, et eriarstide esmaste vastuvõttude puhul on sobiv tasuliste visiitide osakaal saavutatud, samal ajal surve tervishoiusüsteemile üha kasvab.
Eesti Päevaleht võttis pulkadeks lahti üle miljoni eriarstide esmasele vastuvõtule tehtud broneeringu. Ilmneb (vt suurt ülevaadet allpool), et käärid tasuta ja tasulise visiidi keskmistes ooteaegades on vähemalt kolm nädalat lausa 20 eriala puhul.
Piiratud eelarve piirab ligipääsu
Pikimad tasuta visiidi järjekorrad on allergoloogile, südamekirurgile, rinnahaiguste arstile, neurokirurgile, ortopeedile, lastekirurgile ja meestearstile. Nendel erialadel on omast taskust makstes võimalik arstile saada keskmiselt kuu kiiremini kui riiklikus süsteemis.
Suurim tasuliste vastuvõttude osakaal on meestearstil, nahaarstil, neurokirurgil, ortopeedil, plastikakirurgil, psühholoogil ja spordiarstil. Neil erialadel maksab omast taskust juba iga viies kuni iga teine patsient.
„Eratervishoid on mugavusteenus, kuna tasulisele vastuvõtule pöördumine ei eelda saatekirja olemasolu. See tähendab, et pole vaja hindamist, kas ja kui tõsine mure on,“ ütles tervisekassa partnerlussuhete osakonna juht Marko Tähnas.
Tähnase sõnul on oluline mõista, et piiratud eelarvega tervishoid saabki olla riigi toel ainult vajaduspõhine – tervisemure tõsidus määrab abi kiiruse. „Puudus on ressurssidest – ravijärjekord tekib siis, kui patsientide vajadused on reaalsetest võimalustest suuremad,“ nentis Tähnas.
Tervisekassa eelarves laiutab auk
Alates 2025. aastast on tervisekassa eelarve vähemalt 150 miljoni euroga puudujäägis. See raha aitaks hoida teenuste kättesaadavust praegusel tasemel.
TÜK-i juht Perens rõhutas, et Eestis on tervishoiutöötajate nappus. „See on tõsine üle-eestiline probleem ja üks oluline ravijärjekordade pikkuse juurpõhjus. Ainult tervishoiuteenuste rahastamise suurendamisega seda probleemi ei lahenda, vajalik on suurendada nii arstide kui ka õdede hariduse rahastamist,“ tõdes ta.
Perensi sõnul on paratamatu, et ambulatoorsele vastuvõtule pääsemiseks peab ootama järjekorras. „Mõnel erialal on ooteaeg sobimatult pikk,“ tõdes haiglajuht siiski. Sellised erialad on tema sõnul näiteks neuroloogia, gastroenteroloogia ehk seedetrakti haigused ja sisehaigused.
Tasuline visiit on kohati ainus valik
Patsientide lood elust enesest näitavad teravvalusalt, mida tähendab „sobimatult pikk“ ooteaeg.
Üks Lõuna-Eesti pensionär (patsientide nimed jätame terviseandmete delikaatsust arvestades avaldamata) koges tänavu suvel, et piinava tervisemurega sai ta palju kiiremini abi tänu sellele, kui maksis ise neuroloogi ja neurokirurgi visiidi ja uuringute eest.
Pensioniealine heas füüsilises vormis mees kannatas juba pikemat aega alaseljast paremasse jalga kiirgava valu käes, mis sundis teda üha enam lonkama ja valust oigama. Juuli alguses sai ta perearstilt peale järjekordsete kangete valuvaigistite ka neuroloogi saatekirja. Arstiaega otsima hakates selgus, et esimene tasuta aeg oli Elvas kahe kuu pärast, augusti lõpus. Samal arstil oli aga saadaval ka tasuline aeg ühes Tartu erakliinikus ja seda 1. augustil ehk kuu aega varem.
Tavaelu halvanud valu viis kiire otsuseni minna tasulisele vastuvõtule, ehkki eravisiiditasud on krõbedad – eriti pensionäri jaoks. Kaks neuroloogi visiiti napsasid mehe taskust kokku 140 eurot. Peale selle tuli omast taskust tasuda veel 72 eurot kompuuteruuringu ja 150 eurot neurokirurgi vastuvõtu eest. Viimasele vastuvõtule tasuta aega Tartus pakkuda polnudki.
Uuringud näitasid, et on vaja opereerida. Üldjärjekorra alusel sai mees tasuta operatsiooni aja detsembrisse – operatsiooni omast taskust kinni maksmist suudaksid enesele lubada vähesed. Seega oodata ja valuvaigistitele loota tulnuks kolm kuud. Asjad võtsid aga kiiresti erakorralise pöörde ja operatsioon toimus pärast kiirabi sekkumist siiski juba septembris. Kokkuvõttes läks abi saamine pensionärile maksma 362 eurot – üle poole keskmisest pensionist – ja hulga närvirakke.
Eelkirjeldatu on kõigest üks lugu paljudest – see on kui piisk meres. Ometi ei tähenda see, et iga teekond oleks nii vaevaline ja kulukas. Siiski ilmestab see olukord eriarstile pääsemise kitsaskohti, mida kinnitab ka statistika.
EPL kuulas ära veel mõne patsiendi loo. Näiteks tänas üks noor mees õnne, et sai erakliinikus nahaarsti vastuvõtul jaole melanoomile, mida perearst vaatluse põhjal ohtlikuks ei pidanud. Üks pereema kirjeldas, et lasi lapse vaimse tervisega seotud uuringud teha erakliinikus 600 euro eest, sest lastehaiglal polnud võimalust last riiklikus süsteemis järjekordagi võtta. Ning põlve vigastanud naine oleks ortopeedi esmast vastuvõttu oodanud riiklikus süsteemis üle kolme kuu, kuid hiljem erakliinikusse aega pannes tuli – hoolimata suvisest puhkuste ajast – oodata kolm korda vähem.
Vaata, kui pikad on eriarsti esmase visiidi ooteajad erialati ja maakonniti, tasuta ja tasu eest
– Andmed on kogutud 2023. aasta algusest 12. oktoobrini ehk umbes 9 kuu kohta. Tegemist on mediaanooteaegadega, nii et pooled patsiendid ootavad toodud ooteajast lühemat ja pooled pikemat aega.
– Ülevaates kajastuvad kõigi Eesti tervishoiuteenuse osutajate andmed, keda eriarstinduses on kokku 283.
– Andmeid mõjutavad eri asjaolud, nagu e-konsultatsioonide hulk erialal (siis jõuab eriarsti vastuvõtule vähem patsiente) ja see, millal andmeid koguma hakati (näiteks mammoloogia oli süsteemis varem uuringu, mitte eriarsti vastuvõtuna ja seetõttu on andmed veel kohati puudulikud).
– Kõigist erialadest jätsime välja mõned spetsiifilisemad ja näiteks hambaravi, mis on enamasti tasuline teenus. Samuti jätsime välja peremeditsiini.
– Eriarstide esmased plaanilised ambulatoorsed vastuvõtud on küll meditsiinisüsteemist vaid väike osa, kuid kuna just siit saavad alguse paljud diagnoosid ja ravid, keskendume käesolevas artiklis just sellele.
Ootused suuremad kui võimalused
TÜK-i juhi Priit Perensi sõnul on oluline mõista, et elanikkonna ootused tervisekassa tagatud tervishoiusteenustele on alati suuremad kui tegelikud rahastusvõimalused ja seetõttu otsitaksegi abi tasulistest teenustest.
Osal erialadel – meestehaigused, spordimeditsiin, nakkushaigused, sporditrauma, neurokirurgia, nahahaigused, ortopeedia ja kõrva-nina-kurguhaigused – on tasuliste vastuvõttude osakaal Perensi sõnul keskmisest suurem. Seda saab selgitada ennekõike aastate jooksul kujunenud tervishoiupoliitika ehk ravi rahastamisega. Elanikkonna ootused nende erialade tervishoiuteenuste mahule on praegu selgelt suuremad, kui praegune ravikindlustusleping võimaldab, ja see tekitab surve tasuliste teenuste osutamiseks, rääkis ta.
See, et iga kümnes visiit on tasuline, ei pruugi aga ilmtingimata tähendada tervishoiusüsteemi kitsaskohti, sõnas Eesti perearstide seltsi juhatuse liige ja perearst Triinu-Mari Ots. Tasuliste visiitide sees on tema sõnul ka vastuvõtud näiteks tööandja kulul, kui tööandja tervisekindlustus katab inimese tervishoiuteenuse ja ta eelistab kasutada tasulist teenust. „Ka on tasulised [visiidid] inimese enda soovil kiiremad pöördumised – mõni inimene võib juba kümmet minutit perearstikeskuse ootejärjekorras tõlgendada kui kättesaamatut teenust ja eelistab pöörduda tasulisse vastuvõttu,“ märkis Ots.
n erialasid, mille puhul on perearstid ise täheldanud, et patsiendid pöörduvad sageli tasulisse vastuvõttu, sõnas Ots. Üks neist on psühhiaatria. „Tõsi, ka sinna saame me teha vajaduspõhiselt e-konsultatsiooni, küsides nõu ja abi näiteks meeleoluhäirete ravi korral, aga enamasti psühhiaatrite pädevuses olevate haigusseisunditega näeme, et nende ravijärjekorrad on pikad,“ nentis ta. Tasulise psühhiaatri juurde pöördub sageli patsient, kes kahtlustab endal näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ning tahab psühhiaatrilist uuringut, tõi ta eraldi esile.
Teine võimalik kitsaskoht on Otsa sõnul ortopeedia eriala, kus näiteks ägeda trauma korral on raviteekond selge ja patsiendile enamasti perearsti kaudu kättesaadav, kuid vana spordivigastusega on raskem löögile pääseda. Sellisel juhul eelistavad patsiendid sageli just tasulist vastuvõttu. Ka silmaarstile saab ise makstes tavaliselt kiiremini, eriti kui küsimus on nägemise kontrollis, märkis Ots.
Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) sisehaiguste kliiniku juhataja Pille Mukk rääkis, et PERH-is käiakse enim naha- ja silmahaiguste ning ortopeediliste probleemide korral tasulisel vastuvõtul. Need kolm eriala moodustavad kolmandiku kõigist haigla tasulistest vastuvõttudest. „Eeskätt on need erialad, kus spetsialistide puudus regioonis on suurim ning vastuvõtu ooteaja pikenedes otsivad patsiendid spetsialisti juurde saamiseks varasemat võimalust,“ ütles Mukk. Samuti mängib rolli see, kui eriarstile saab pöörduda saatekirjata, nagu näiteks nahaarstile.
E-konsultatsioon kui päästeingel, ent oma riskidega
Perearst Ots sõnas, et suurema mure korral perearstid enamasti tasulist vastuvõttu ei soovita ning kasutavad patsiendi kiiremaks aitamiseks e-konsultatsiooni. „Iga tõsisema mure korral saame teha e-konsultatsiooni ja korrektselt tehtud konsultatsiooni korral võetakse tõsisem mure tõenäoliselt ka kiiresti üle,“ rääkis ta.
Eespool kirjeldatud patsientide lood näitavad siiski, et alati pole see nii. Ent just üha rohkem e-konsultatsioone paistab olevat Eesti meditsiini tulevik. Ja tegelikult juba olevik.
Võib isegi öelda, et mõnes mõttes suisa päästeingel, mis aitab tagada, et eriarsti juurde jõuavad mõistliku aja jooksul just need patsiendid, kellel seda päriselt vaja on.
Üks anonüümseks jääda soovinud perearst kirjeldas e-konsultatsiooni sisu järgmiselt „Mina saadan info patsiendi probleemist, läbivaatustulemustest ja minu poolt juba ära tehtud analüüsidest ja uuringutulemustest eriarstile, esitades talle küsimused, mis minul on tekkinud seoses patsiendi probleemi edasise käsitlusega. Eriarst tutvub infoga ja vajadusel kutsub patsiendi enda vastuvõtule ehk võtab käsitluse üle. Teine variant on, et eriarst annab mulle nõu, mida mina võiks selle patsiendi käsitlemisel edasi teha.“
E-konsultatsioonidest, nende hulga hüppelisest kasvust ja olulisusest räägivad kõik perearstid, kellega selle artikli tarbeks vestlesime. Siiski ei ole see ravijärjekordade survet vähendama loodud võimalus ohtudeta. Nimelt sõltub väga palju – et mitte öelda kõik – ühelt poolt perearsti päringu ja teiselt poolt eriarsti vastuse kvaliteedist. Arstide üldteada ülekoormatuse tingimustes ei tasu siinseid ohte alahinnata.
Siiski ütles üks EPL-iga suhelnud perearst, et kuigi e-konsultatsioon on tema jaoks oluliselt töömahukam valik kui saatekirja välja kirjutamine, meeldib talle esimene variant rohkem. „Õpin selle käigus ise ka palju,“ sõnas ta.
Tuhande inimese kohta neli arsti
Eestis on iga 1000 elaniku kohta ligi neli arsti ja nii palju on ka Euroopa Liidus keskmiselt.
Allikas: tervisekassa
Siiski on erialasid, kuhu on isegi e-konsultatsiooni teel keeruline aega saada. Üks selliseid on näiteks lastepsühhiaatria.
Perearstid nendivad, et Eesti inimene on väga uuringute usku ja eriarstile soovivad pääseda ka patsiendid, kes seda tegelikult ei vaja. „Patsiendid alahindavad arsti läbivaatuse käigus saadud infot. Kõik on meeletult uuringute usku,“ nentis üks perearst. Selleks aga, et iga seljavaluga patsient ei istuks neuroloogi järjekorras, ongi loodud e-konsultatsioonid. Tallinnas on kõigis suurtes keskustes võimalik patsient neuroloogi juurde suunata ainult e-konsultatsiooni kaudu.
PERH-is on tänavu toimunud kolmandiku võrra enam e-konsultatsioone kui mullu ning TÜK-is on vastav maht nelja aastaga neljakordistunud. „Kuid kindlasti on siin arenguruumi. Paljud erialad on liikumas suunda, kus kõik esmased pöördumised perearstilt eriarstile võiksid saada sellisel viisil alustatud,“ ütles PERH-i sisehaiguste kliiniku juht Pille Mukk.
„Kindlasti ei ole tegu võluvitsaga, mis likvideeriks tervishoiutöötajate nappuse ja asendaks sisulist ravitegevust,“ tõdes aga TÜK-i juht Priit Perens.
Arstiabi kättesaadavuse tulevikule mõeldes tasub esile tuua ka tervisekassa tõdemus, et üks euro haiguste ennetuses säästab seitse eurot hilisemas ravis. Perensi sõnul peab kliinikum ennetustegevust väga oluliseks. „Sõeluuringud ja vaktsineerimised on oluline osa elanikkonna tervisekäitumisest. Ennetusprogrammide osalusprotsentide Põhjamaade tasemele jõudmiseks on meil aga veel pikk maa minna,“ nentis ta.
Maakonniti on osa eriarste kättesaamatud
Broneeringute analüüs näitab, et osa maakondi seisab silmitsi vähemalt kaks korda pikemate eriarsti järjekordadega, kui on Eesti keskmine. Suurema surve all on ka piirkondade keskused, näiteks Tartu Lõuna-Eesti keskusena.
Eriarstiabi kättesaadavuse tagamine konkreetses piirkonnas oleneb tervisekassa partnerlussuhete juhi Marko Tähnase sõnul peamiselt sellest, kas eriarstil on selles piirkonnas piisavalt tööd. Samuti sellest, et arstil oleks võimalik oma erialaseid oskusi säilitada. „Lahendus saab olla ennekõike inimesele esmavajalike tervishoiuteenuste lähemale toomine,“ sõnas Tähnas. Teenus võib olla kontaktvastuvõtt, kuid ka videovastuvõtt või e-konsultatsioon.
Rohkemateks kontaktvastuvõttudeks on aga tarvis, et maakonna haiglates töötaks rohkem erialaarste ja -õdesid. „Selle lahenduse võti on lisaks piisavale tervishoiutöötajate arvule ka regionaalpoliitilised head võimalused, et arst või õde sooviks just selles piirkonnas elada ja töötada,“ lisas ta.
Teisalt tasub Tähnase sõnul meeles pidada, et osal väga spetsiifilistel erialadel on teenuse koondumine suurtesse keskustesse vajalik just kvaliteedi säilitamiseks ja parandamiseks.
Erimeditsiini valusad jäljed
Eesti haiglate liidu ja Pärnu haigla juht Urmas Sule tõdes, et kitsamad erialad on tõesti kättesaadavad vähemates haiglates. Raskesti kättesaadavaid erialasid on siiski ka laiemate seas. Pärnus on sellised näiteks pediaatria, psühhiaatria, kõrva-nina-kurguhaigused ja anestesioloogia.
Leevendust pakub siingi e-konsultatsiooni võimalus. Näiteks on Pärnu haiglas olnud suurim kasv ortopeedia e-konsultatsioonides.
Valusa jälje on eriarstide puudusele jätnud ka vahepealne arstide hulgaline Soome suundumine, nentis Sule. Näiteks kümmekond aastat tagasi jäi mitme aasta jooksul Eestisse tööle ainult üks psühhiaater. „Õnneks just Pärnusse,“ muigas Sule.
Kõige suurem katsumus on üldhaiglates Sule sõnul aga haiglavalve mehitamine. „Süsteem on läbi aja püsinud ainult tänu nendele, kes töötavad rohkem, kui peaksid,“ tõdes ta.
Lisa kommentaar