- Terviseandmed on küll inimese omad, ent muuta või kustutada ta neid ei saa.
- Ka valed andmed seisavad riigi käes aegade lõpuni.
- Haiguslugu on juriidiline tõend, mis võib otsustada valuraha saamise või lapse hooldusõiguse.
Paisuv väärinfo hulk keskses terviseportaalis häirib inimesi järjest rohkem, sest iga päev lisandub sinna haiguslugusid, mis ei pruugi olla täpsed, juhul kui arst või õde on oletuslikult kirja pannud, kuidas ta patsiendist aru sai. Segadust tõotab aga juurde tulla, sest alates oktoobrist annab riik delikaatse andmekogu kasutajaõigused veel portsule spetsialistidele, kel pole enam meditsiiniline, vaid hoopis hariduslik taust.
Andmekaitse inspektsioon sai hiljuti pöördumise, mille saatja uuris, kas üldse ja kui palju tohib vaimse tervise õde infot tema eraelu kohta hiljem terviseportaali ehk digilukku saata. Nimelt oli ta usaldanud meditsiiniõele oma isiklikke muresid, mis ei olnud seotud tema tervisehädaga. Häirekell hakkas inimese peas lööma pärast seda, kui vaimse tervise õe talletatud infot kordas oma sissekandes töötervishoiuarst, kellega need teemad patsiendil üldse jutuks ei kerkinud.
Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Eva Lehtla kinnitas, et tervishoiutöötajatel on tõepoolest lubatud lisada digilukku ka patsiendi eraelulisi andmeid, juhul kui need võivad mõjutada inimese tervist või tervisekäitumist. Selle üle otsustab kande tegija.
Ebavajalik ja vale tõlgendus
Mitmed inimesed, kellega Postimees rääkis ja kes oma täisnime avaldada ei soovinud, tõid näiteid oma haiguslugudest, kust leiab nii ebavajalikku infot kui ka suisa meelevaldseid arvamusi.
Aasta tagasi kõrge puu otsast kukkunud Jüri meenutas, et arst oli toona temalt muu hulgas küsinud, kas ta joob või suitsetab. Jüri viskas enda arvates nalja, kui vastas, et üheksa-aastaselt sai nurga taga kambakesi sigaretti proovitud. Hiljem luges mees terviseportaalist, et ta jättis suitsetamise maha 10-aastaselt. «Kes siis poisikesest peast poleks tempe teinud, aga milleks on vaja ebaolulisi seiku kirja panna – vaevalt et aastakümnetetagune tegu praegu mu tervist kuidagi mõjutab, ent võõrale jääb mulje, nagu oleksin pärit mingist kahtlasest perest.»
Martin mattis aastaid tagasi oma ema, kelle kaotus viis ta ajutiselt rivist välja. Appi tuli võtta kahenädalane uinutikuur, mis tõi Martini terviseandmetes esikohale «F-diagnoosi». Rahvusvahelise haiguste klassifikaatori järgi tähistatakse «F» tähega vaimse tervise häireid alates tavalisest ärevushäirest kuni vaimse alaarenguni välja. Kuigi Martin on oma ärevushäirest ammu jagu saanud, saadab see tähe- ja numbrikombinatsioon teda siiani – olgu relva- ja juhiloa pikendamisel või kehaliste häirete puhul arsti poole pöördumisel. «Tundub, et lõpuni mu normis tervist ikkagi ei usuta,» sõnas ta.
Urvel on kogemus oletusi sisaldava haiguslooga, sest enne, kui tema haigusele jälile saadi, kulutas ta pikalt erinevate arstide uksi. Ühe psühhoneuroloogilise uuringu käigus küsiti tema eluolu kohta. Hiljem luges naine selle kokkuvõttest, et «patsiendi enda sõnul on tema lähisuhted küll head, aga tema poeg elab perest eraldi». Selline järeldus mõjub Urve arvates, nagu oleks tema pereelus mingi probleem. Pealegi oli Urve meedikule rääkinud oma lapsest, mitte pojast. Urvel on tegelikult hoopis tütar, kes on juba 30-aastane, mistap pole ka eraldi elamises midagi eripärast. «Tervishoiutöötajal fakte ei olnud, ta asendas need oletusega, et midagigi kirja saada, sest ka psüühikahäireid mul ei leitud, kuigi olin arstidele pikka aega kaevanud kroonilist väsimust, südamepekslemist ja unetust.»
Diagnoosi sai Urve lõpuks ühe Tallinna haigla neuroloogiakeskusest, kus tohter ütles talle kohe, et kuulab ainult teda ega vaata üldse digilukku, sest sellega, mis seal kirjas on, pole suure tõenäosusega midagi peale hakata.
Parandamine pole tagatud
Sotsiaalministeeriumi meedianõuniku Lehtla kinnitusel vastutab andmete õigsuse eest need sisestanud tervishoiutöötaja, kuid igaüks neist saab muuta ainult enda kirja pandut. Patsiendil on võimalus paluda, aga mitte nõuda ebaõigete andmete parandamist. Siiski loodab Lehtla, et kui arst leiab andmetes midagi parandamisväärset, siis seda ta ka teeb. Kõigepealt tuleb esitada arstile nõue ja informeerida sellest ka tervise ja heaolu infosüsteemide keskust (TEHIK).
Ent läbirääkimisteks arstiga soovitab Urve varuda aega ja kannatust. Temal kulus ligi viis kuud, enne kui arst oli pärast pikka kirjavahetust nõus ära muutma sissekande, mis jättis mulje, nagu naine ei järgiks ravi, sest talle määratud analüüsi tulemusi digiloos polnud, kuigi hoopis arst oli unustanud temalt proovi võtta.
Visiidi kokkuvõtte peab arst-õde igal juhul tervise infosüsteemi edastama. Kui inimene tahab seda keelata, võib meedik ravimisest keelduda, välja arvatud eluohtlikud olukorrad.
MTÜ Ikkagi Inimesed juhatuse esimees Riina Kütt märkis, et tihti inimesed terviseportaalist enda kohta kirjutatut ei loe, aga see võib neile hiljem valusalt kätte maksta, kui asi peaks jõudma vaidlusteni – olgu need siis ravikvaliteedi või isegi laste hooldusõiguse pärast. «Tuleb arvestada, et ravidokumentidest on praeguseks saanud ka juriidilised dokumendid, sest ametnikud käsitlevad haiguslugusid mustvalgelt: mis kirjas, on sulatõsi, ja mida seal pole, seda pole olnud. Teisalt ei ole aga haiguslugu visiidi stenogramm, vaid üldistav kokkuvõte, kus faktid, arvamused ja oletused on läbisegi.»
Olukorra võib muuta veelgi keerulisemaks aga see, et inimeste ring, kes terviseandmetele ligi pääsevad, laieneb varsti veelgi. Nimelt on füsioterapeutidel, logopeedidel ja kliinilistel psühholoogidel alates oktoobrist õigus hakata osutama iseseisvalt tervishoiuteenuseid ja kasutama digilugu.
Õigusesaajate suutlikkus lonkab
Kliiniliste logopeedide kutseliit kritiseeris teravalt nimetatud otsust, sest uute spetsialistide valmisolek ja suutlikkus alustada iseseisva ravimisega on liidu arvates vägagi erinev, kirjutati augusti keskel ministeeriumile läkitatud kirjas. Logopeedide õppekava piirdub õpetajakoolituse ja kasvatusteadustega. Kui pedagoogilise haridusega spetsialist võrdsustada tervishoiutöötajaga, nõudmata temalt seejuures isegi meditsiinialast täiendkoolitust, võib see otsus seada ohtu patsiendid ja vähendada nende usaldust meditsiinisüsteemi vastu, arvas kutseliit.
Postimehe küsimusele, kas kõik füsioterapeudid, logopeedid ja kliinilised psühholoogid on omandanud eetika- ja dokumenteerimisalased teadmised, jättis ministeerium sisuliselt vastamata, kui märkis, et nimetatud kutsealade esindajad saavad hariduse ülikoolis või rakenduskõrgkoolis, mille õppekavad on avalikult kättesaadavad.
Tõsiasi on ka see, et suur osa spetsialiste on jõudnud diplomini enne praeguste õppekavade loomist. Kohustuste täitmist on teoreetiliselt võimalik tagada töösuhtega, ent kes kontrollib ise endale tööandjaks olevat logopeedi, füsioterapeuti või psühholoogi?
Lehtla sõnul teeb seda terviseamet. Sotsiaalministeeriumi nõunik lisas, et tema teada on terviseportaali sisu puudutavaid menetlusi siiani olnud vähe, sest kui patsient diagnoosiga ei nõustu, ei muuda see andmeid kohe valeks. «Arst ei saa ega tohigi neid patsiendi soovi järgi muuta,» sõnas ta.
Ehkki terviseandmed on justkui inimese omad, puudub tal kontroll nende üle, sest riik säilitab neid igavesti ja omanikul pole võimalik nõuda nende kustutamist, ainult piirata tükati neile juurdepääsu.
Ema surma järel unerohtu vajanud Martinil on enda sõnul villand üha uutest küsimustest tema kunagiste ärevushäirete kohta. «Tahtsin andmed kõigi teiste jaoks sulgeda, välja arvatud perearst – selgus, et see pole võimalik. Valikus on kas kõik või mitte midagi. Ja isegi kui ma haiguslood arstide eest kinni paneksin, siis mu retseptid ja diagnoosid jäävad digiloos ikka kõigile kasutajatele näha,» rääkis ta.
«Kui patsient soovib oma andmed suletuna hoida, siis on tal võimalus need digiloos vahetult enne konkreetse arsti visiiti avada ja seejärel kohe uuesti kõigi jaoks sulgeda,» selgitas Lehtla, kelle sõnul võib haiguslood ka endale alla laadida ja seejärel arstiga kokku leppida, kuidas seda infot temaga jagada. Nõunik lisas, retseptide varjamiseks on aga tõesti ainus viis saata selleks kirjalik avaldus tervisekassasse. Andmete sulgemisel tuleb aga arvestada, et nii võib arstil mõni ravimiseks vajalik detail teadmata jääda.
Mis aga puudutab konkreetset haiglat või kliinikut, mida patsient külastab, siis seal on Lehtla kinnitusel lisaks riiklikule veel ka oma andmebaas, kus seisab veelgi detailsem info, sest kõiki andmeid patsiendi kohta terviseportaali ei saadeta. Üldjuhul säilitab raviasutus andmeid 30 aastat, ent kasutada tohib neid üksnes see töötaja, kes parasjagu tervishoiuteenust osutab.
Kadri Tammepuu, ajakirjanik
15. september 2023
Lisa kommentaar