Selle nädala “Pealtnägija” jutustab ühe pere lapsekaotuse loo, millest joonistub välja ka laiem probleem äsja tööle hakanud patsiendikindlustuse süsteemis. Nimelt, ekspertarstidel võib olla huvide konflikt ja selle suhtes õieti midagi ette võtta ei saa.
27-aastane Mariin Tiik ja tema kaasa elasid üle suurima tragöödia, mis võib vanemaid tabada – aastavahetusel suri nende vastsündinud poeg. 5. detsembril tekkis kuuendat kuud rasedal noorel naisel talumatult tugev ülakõhuvalu, millega kaasnes ka oksendamine. Mariin pöördus kohe Pelgulinna sünnitusmaja erakorralisse vastuvõttu.
Pelgulinna haigla on talle hästi tuttav, sest Mariin töötas ise seal esimese lapse sünnini abiämmaemandana, nüüdseks on ta sooritanud ka ämmaemanda eksami. Seetõttu sai naine kohe aru, et rasedusega tema sümptomid seotud ei ole.
Valuallika väljaselgitamiseks transportis Lääne-Tallinna keskhaigla naise oma Pelgulinna raviüksusest niinimetatud Meremeeste raviüksuse EMO-sse. Ultraheli näitas, et lootega on kõik korras, Mariini uuriti MRT-ga.
Valu vastu manustati talle ülikangeid opioide, nagu fentanüül ja petidiin, aga valu ei andnud järele. Diagnoosiks pandi naisele pankreatiit. “Kuigi mul ei ole mitte kunagi olnud pankreatiiti ega ole ka täna,” sõnas Mariin.
Mariini seisundil on ka eellugu. Kuus aastat varem tehti talle Põhja-Eesti regionaalhaiglas sapipõie laparoskoopiline operatsioon, mis läks nässu ja mille tõttu naine ka vahepeal ägedate kõhuvalude ja sapiteede põletike all kannatas.
Ehkki haigusloos on viiteid, et diagnoosimisel oli üksjagu raskusi, jääb Lääne-Tallinna keskhaigla siiani kindlaks, et Mariini vaevas krooniline pankreatiit ehk kõhunäärme äge põletik ja gastriit ehk mao limaskesta põletik.
“Patsiendil tekkis ülakõhuvalu kiirgumisega selga, patsient oksendas ja tegelikult nii kliiniline pilt kui ka need uuringud, mida me oleme teinud, näitasid, et tegemist oli pankreatiidiga,” kinnitas Lääne-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees Arkadi Popov.
Kuna kirurg tol hetkel midagi kohest sekkumist vajavat ei leidnud, taheti valudes ja oksendav rase tagasi koju saata, ent sellest ta keeldus ja Mariin viidi tagasi Pelgulinna sünnitusmajja.
Ajal, kui naise seisund halvenes, hakati talle kõhtu süstima Clexane’i ehk verevedeldajat, et vältida trombiohtu, kuigi tromboosirisk oli ta raseduskaardil märgitud nulliks. Popovi sõnul oli haigla naistearstide hinnangul tromboosirisk siiski olemas.
Mariini haigusloost kõrgenenud tromboosiriski kohta märget ei leia. Pere hinnangul oli just verevedeldaja süstimine saatuslik viga. Kolm päeva pärast haiglasse sattumist, pühapäeval halvenes Mariini seisund järsult.
Esmaspäeva hommikuks langes noore naise hemoglobiininäit eluohtlikult madalale tasemele, alla 70. Selline seisund võib viidata sisemisele verejooksule, samuti jätab ohtlikult madal hemoglobiin loote hapnikuta. Mariinile tehti uued uuringud ja tuvastati hoopis soolesulgus, mis on ilmselt varasema, PERH-is käest läinud operatsiooni tüsistus ja seletab ka talumatut valu. Lisaks avastatakse ulatuslik sisemine verejooks.
Kuna usaldus haigla vastu oli hakanud murenema, salvestas Mariini ema Kadri Kaljaste igaks juhuks telefonikõne õega, kes kinnitas, et kui enne verd vedeldati, siis nüüd hakati seda paksendama.
Hiljem haiguslugu ja õenduspäevikut vaadates Kaljaste sissekandeid verepaksendaja kohta ei leia. Küll aga näitas ultraheli, et ka loote seis on väga halb, tal tuvastati ajuverejooks. Erakorralist päästmist vajasid nüüd nii ema kui ka laps. 9. detsembril tuli erakorralise keisrilõikega ilmale poiss, kes sai nimeks Deon, oli sügavalt enneaegne ja viidi reanimobiiliga lastehaiglasse. Mariin ise, kellele tehti järjest keisrilõige ja operatsioon soolesulguse lahendamiseks, oli kaotanud palju verd.
Et algul pandi valediagnoos, ütles Mariinile kaks päeva pärast operatsioone tema raviarst doktor Konstantin Ridnõi. Juures viibis Mariini ema, kes igaks juhuks ka selle salvestas.
Samal ajal ei saanud lastehaigla arstid hingamisaparaadi all hinge vaakuva Deoni ajuverejooksu kuidagi pidama. Kaks nädalat lebas krampidega võitlev Deon kuvöösis juhtmete küljes. 23. detsembril teatati perele, et tema elu ei anna päästa ning kutsuti lastehaiglasse hüvasti jätma. Väike Deon suri 31. detsembril lastehaiglas vanaema käte vahel.
Mariin on kindel, et Deon suri ravivea tagajärjel. Pere on veendunud, et Mariini valude põhjuste diagnoosimisega eksiti algul, tehti vale ravi ja kaotati seeläbi väärtuslikku aega. Jaanuaris esitaski pere kindlustusseltsile kahjuteate: kuna juhtum lõppes lapse surmaga, taotleti mittevaralise kahju hüvitamist maksimaalses ulatuses – 100 000 eurot.
Eelmise aasta novembrist kehtib Eestis uus patsiendikindlustuse seadus, mille üks autoreid on sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste. Tema sõnul on uue süsteemi eesmärk suurendada läbipaistvust ja õiglust.
Kui varem ähvardas võimaliku raske ravivea puhul arsti isiklikult kriminaalvastutus, siis nüüd ähvardab see äärmisel juhul ainult raviasutust. Raviasutus omakorda peab kohustuslikus korras sõlmima kindlustulepingu, mis hüvitaks võimaliku kahju.
Esiotsa lootis ministeerium, et tekib konkurents, ent reaalsuses hakkas seda kindlustust pakkuma vaid üks selts – PZU, kel on praegu monopol. Toosama PZU teatas surnud Deoni perele tänavu kevadel, et nende taotlus on tagasi lükatud.
“Antud kaasuse puhul me siis võtsime kõrvale kaks ekspertarvamust eriala arstidelt. Mõlemad arstid on leidnud, et jah, teenus oli selline, mis vastas kõikidele kehtivatele ravijuhistele ja hoolimata sellest siis selline õnnetu sündmus kahjuks realiseerus,” ütles PZU Kindlustuse kahjukäsitluse osakonna juhataja Jaanus Tanne.
Kadri Kaljaste sõnul olid kindlustuse esitatud eksperthinnangud koopiad Mariini haigusloost. “Ja siis all oli lihtsalt lause: raviviga ei olnud. Ei olnud ühtegi selgitust, millisest ravijuhendist on lähtutud, millisest ravijuhendist haigla pidi lähtuma. Seetõttu meil ei olegi vastust ega selgust, kuidas ekspert oma sellele järeldusele jõudis,” rääkis Deoni vanaema.
Pere peab kindlustuse tööd pealiskaudseks praagiks. Nad nõudsid kindlustuse kaudu välja kõik dokumendid. Tagantjärele on neil palju etteheiteid seoses väidetavate puudustega ja otseste valedega ravi dokumenteerimisel, aga – mis kõige olulisem – nad nägid esimest korda lastehaigla hinnangut, kuidas võisid fataalsed tagajärjed tekkida. Nimelt kirjutas haigla ravijuht Liis Toome, et verevedeldaja võib põhjustada lootel ajuverejooksu. Kindlustus läks aga sellest täiesti mööda.
Arkadi Popovi kinnitusel on verevedeldaja näol tegemist lapse suhtes ohutu ravimiga ja seda just kasutatakse tromboosiriski profülaktikaks raseduse ajal, ning jääb lastehaigla arsti hinnanguga eriarvamusele.
Popovi sõnul on selline juhtum tragöödia, mida ka meedikud ise üle elavad, kuid mingit raviviga polnud. Popov jääb kindlaks, et Mariini vaevasid nii pankreatiit kui ka soolesulgus, kuid miks see kõik lõppes lapse surmaga, ei oska ka staažikas arst öelda.
Tegu on vaidlusega, mille suudavad lahendada ainult eksperdid, kuid just siin peitub laiem avastus selle tragöödia taga. Nimelt, kui perekond materjalidesse süvenes, avastasid nad, et PZU palgatud ekspertarstid on mõlemad seotud raviasutustega, mille tööd nad hindama pidid.
Nii töötab kirurg Jaan Tepp PERH-is, kus Mariinile tehti omal ajal ebaõnnestunud sapipõie operatsioon ning mille kirurgid sellegi juhtumi juures oma Lääne-Tallinna keskhaigla kolleege nõustasid; naistearst Helle Karro aga töötab haigla kodulehe järgi Pelgulinna naistenõuandlas. Üllataval kombel väitis haigla juht, et Karro nimi on talle tundmatu ja haigla andmebaas teda ei näita.
Tõsi, tervishoiutöötajate registris on Helle Karro töökohaks märgitud Tartu Ülikooli Kliinikum, kuid kontrollkõne naistenõuandla infotelefonile kinnitas, et doktor Karro on neil täitsa olemas.
Jaanus Tanne PZU Kindlustusest ütles, et arstidel on kohustus neid teavitada, kas neil esineb huvide konflikt. “Meie saame seda kontrollida ainult avalikest andmetest, nii palju, kui meil selle jaoks õigust on. Sealt kontrollides ei lähtunud ühtegi aspekti, mis viitaks huvide konfliktile.”
Tanne kinnitusel ekspertarstidele PZU-l etteheited puuduvad.
Ka Heli Paluste kinnitab, et ekspertarst ei tohi kindlasti olla juhtumiga ega sama raviasutusega seotud.
Kogu vastutus ravikaebuste hindamisel on jäetud kindlustusele. Kas otsused on ka adekvaatsed, ei kontrolli aga keegi.
“Me valisime süsteemi, mis põhineb erakindlustusel. Ehk siis kõik selle kindlustusjuhtumi hindamisega seonduv on kindlustusandja kohustus ja ülesanne,” sõnas Paluste.
Mariin Tiigi ema Kadri Kaljaste leiab, et taoline lahendus on arstide poole kaldu. “Ma ei tea, miks seda avalikkuses nimetatakse patsiendikindlustuseks, sest tegelikult on seaduse nimi tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustus, kus kliendiks on haigla, kes ostab kindlustust ja kindlustuspakkuja on siis kindlustusselts, kellel, me teame, ei ole ju huvi maksta välja hüvitisi.”
Kuigi kindlustus raviviga ei tuvastanud, on perel üks võimalus enne kohtusse pöördumist veel. Selleks on terviseameti juures tegutsev lepituskomisjon, mis on võrreldav varasema arstliku ekspertkomisjoniga. Seda Deoni pere augusti algul ka tegi. Ent lepituskomisjoni koosseis kattub osaliselt laiendatud ekspertide ringiga, keda PZU lisaks oma kahele ekspertarstile otsuse tegemisel kasutas. Nii on oht, et ka lepituskomisjonist ei pruugi tulla kindlustuse otsusest sõltumatut hinnangut juhtunule.
Ühelt poolt saab pere aru, et väikeses Eestis ongi keeruline leida pädevaid eksperte, kes pole kuidagi seotud arstide või asutustega, mille võimalikele vigadele nad peavad hinnangu andma, teisalt on see nende sõnul ikkagi jahmatav, kuidas nad pole suutnud Eestis leida ühtegi eksperti, kes nõustuks ka neile andma sõltumatu hinnangu puhuks, kui on vaja kohtusse pöörduda.
Prokuratuur algatas juhtunu suhtes ka kriminaalasja, et uurida võimalikku surma põhjustamist ettevaatamatusest. Konkreetset kahtlustust pole kellelegi veel esitatud.
Lisa kommentaar