Enamik poliitikuid ei näe tegelikku probleemi ja loomulikult ei taha midagi muuta need, kes senisest süsteemist kasu saavad. Tervishoid ei vaja lisaraha, mida ei tule, vaid uut lähenemist.
Hiljutine Delfi artikkel erakondade arvamuste kohta, kuidas tervisekassasse raha juurde saada, ei rõõmustanud mind kuidagi. Mitte sellepärast, et lahendusi pole, vaid sellepärast, et enamik poliitikuid ei näe tegelikku probleemi. Nad otsivad raha, aga ei küsi, miks me seda üldse nii palju vajame.
Ma ei ole poliitik ja ei kavatse selleks ka saada. Aga kolmkümmend aastat arstina on mulle näidanud, et meie nn solidaarne tervishoiusüsteem on muutunud silmakirjalikuks. Me maksame kõik ühisesse kassasse, aga saame väga erinevat teenust. Ja mis kõige hullem – me maksame vale asja eest.
Me maksame kõik ühisesse kassasse, aga saame väga erinevat teenust. Ja mis kõige hullem – me maksame vale asja eest.
Kui solidaarsus muutub silmakirjaks
Klassikaline solidaarsuse määratlus on lihtne: kõik maksavad ühisesse kassasse oma võimete alusel, kõik saavad abi vajaduspõhiselt. Eesti reaalsus 2025. aastal on aga teine: kõik maksavad ühisesse kassasse, aga abi saavad need, kes on visad ja valmis kannatama.
Võtame konkreetse näite. Õpetaja maksab iga kuu sotsiaalmaksu ja vajab südamekontrolli. Ootejärjekord on neli kuud. IT-spetsialist maksab sama sotsiaalmaksu ja lisaks erakonsultatsiooni eest – saab aja järgmisel nädalal. Kummale on arstiabi kättesaadavam? Pole kahtlust.
Kolmkümmend aastat arstina on mulle näidanud, et praegune süsteem on tekitanud kolm klassi: ootajad – ei saa endale eraravi lubada, ootavad järjekorras, nende tervis halveneb; kahte süsteemi maksjad – maksavad nii riigimakse kui erakindlustust, saavad paremat teenust; süsteemitundjad – teavad süsteemi, teavad arste, saavad ka riiklikus süsteemis paremat teenust.
Ükski neist klassidest ei ole õige ega vale. Kõik on lihtsalt kohanenud süsteemiga, mis ei toimi. Valesti on see, et me kutsume seda solidaarsuseks.
Süsteemi põhiprobleem: maksame vale asja eest
Kõik erakonnad otsivad raha, aga mitte keegi ei küsi: miks me seda nii palju vajame? Vastus on lihtne ja valuline: me maksame haiguse, mitte tervise eest.
Meie tervishoiusüsteem on haiguspõhine. Mida rohkem haigeid, mida rohkem protseduure, mida rohkem voodipäevi, seda rohkem raha liigub. See loob perverssed stiimulid, kus arstiabi andjatel on majanduslikult kasulik hoida inimesi haigena, mitte neid terveks ravida või veel parem – üldse mitte lasta haigeks jääda.
Miks vajame nii palju raha? Vastus on lihtne ja valuline: me maksame haiguse, mitte tervise eest.
Absurdne näide minu praktikast: kui arstina suudan patsiendi probleemi ühekordse protseduuriga täielikult korda teha, teenin ma vähem kui kolleeg, kes „ravib“ sama patsienti kuude kaupa järjestikuste visiitidega, ent ilma progressita.
See pole arstide süü – nad lihtsalt kohanevad süsteemiga, mis premeerib mahtu, mitte tulemust.
Paradigma muutus algab haridusest
Siin peitubki kõige sügavam probleem, mida erakondade maksudebattides ei mainita: kogu meie arstiharidus on üles ehitatud haiguste tundmisele ja ravimisele, mitte tervise hoidmisele. Arstitudengid veedavad aastaid, õppides patoloogiat, diagnoosimist ja ravimeid. Aga kui palju nad õpivad, kuidas hoida inimesi tervena?
Ausalt öeldes – peaaegu üldse mitte. Meid on õpetatud tundma kõiki võimalikke haigusi ja nende sümptomeid, aga me ei oska inimesele öelda, kuidas elada nii, et need haigused üldse ei tekiks. See on nagu õpetada tuletõrjujaid ainult tulekahju kustutama, aga mitte kunagi tuleohutust.
Arstitudengid veedavad aastaid, õppides patoloogiat, diagnoosimist ja ravimeid. Aga kui palju nad õpivad, kuidas hoida inimesi tervena?
Kui suudan patsiendi ühe visiidiga terveks ravida, teenin ma vähem kui kolleeg, kes „ravib“ sama patsienti kuude kaupa järjestikuste visiitidega, ent ilma progressita.
Paradigma muutus peab algama meditsiiniharidusest. Uus põlvkond arste peab õppima tervise füsioloogiat sama põhjalikult kui haiguste patoloogiat. Nad peavad tundma toitumist, liikumist, und, stressi juhtimist – mitte ainult teoreetiliselt, vaid praktiliselt, nii et nad saaksid oma patsientidele anda konkreetseid ja järgitavaid juhiseid.
Erakindlustus kui muutuse katalüsaator
Siin tulebki mängu vabatahtlik erakindlustus – mitte kui riikliku süsteemi asendaja, vaid kui paradigma muutuse katalüsaator. Erakindlustusandjatel on otsene majanduslik huvi hoida inimesi tervena. Iga haigus, iga protseduur, iga ravimikuur on nende jaoks väljaminek. See motiveerib täiesti teistmoodi kui praegune süsteem.
Kujutage ette, et erakindlustus hakkab pakkuma tervise optimeerimise programme. Mitte ainult edastama sõnumit „kontrolli oma vererõhku“, vaid terviklikku lähenemist: personaalne toitumisnõustamine, treener, stressijuhtimise programm, unekvaliteedi monitooring. Kõik see maksab kindlustusandjale vähem kui üks südameinfarkt või ühe insuldi ravi.
Erakindlustusandjatel on otsene majanduslik huvi hoida inimesi tervena.
Erakindlustus saab hakata rahastama uut tüüpi tervisekeskusi, kus töötavad mitmedistsiplinaarsed meeskonnad. Arst, kes mõistab tervise optimeerimist, koos treeneri, toitumisnõustaja ja vaimse tervise spetsialistiga. Kõik töötavad koos ühe eesmärgi nimel – hoida inimene tervena.
Poliitikute vastutus – või selle puudumine
Kui ma vaatan erakondade seisukohtasid, siis näen, et enamik neist mängib poliitilist mängu, unustades patsiendid. Kui mõni erakond räägib „süsteemi tõhususest enne lisaraha“, siis tegelikult tahavad nad säilitada kontrolli. Nad mõistavad, et eraraha on vaja, aga kardavad kaotada poliitilise mõju otsuste üle.
Solidaarsusest rääkijad kardavad kaotada „rahva kaitsja“ identiteeti, aga unustavad, et just nende praegune „kaitsmine“ paneb pensionäre hambavalu tõttu kannatama.
Teised kordavad mantrat „erakindlustuse tuleku tõttu tekib kahe kiirusastmega tervishoid“. See on ideoloogiline vastuseis, mis tuleneb kartusest kaotada oma traditsiooniline valijaskond. Nad kardavad kaotada „rahva kaitsja“ identiteeti, aga unustavad, et just nende praegune „kaitsmine“ paneb pensionäre hambavalu tõttu kannatama.
Kolmandad lubavad populistlikult riigist raha leida. See on vastuvõetamatu silmakirjalikkus. Nad teavad täpselt, et raha pole, aga lubavad valijatele taevamannat. Neljandad usuvad pimesi turulahendustesse, unustades, et tervis pole kaup nagu iga teine.
Poliitikud peaksid mõistma, et nende ideoloogilised vaidlused ei ravi mu patsiente. Kuni te vaidlete kapitalismi ja sotsialismi üle, kannatab patsient neli kuud terviseprobleemide tõttu.
Teie kartus kontrolli kaotamise või poliitilise imago muutumise ees läheb inimestele maksma tervise ja elu.
Kultuurimuutus: teenimise mentaliteet
Võib-olla peame muutma ka oma suhtumist tervishoidu suunatavasse rahasse. Praegu domineerib saajamentaliteet – nii patsiendid kui arstid arvavad, et raha ja teenused on midagi, mida lihtsalt antakse või võetakse. „Riik peab andma“, „mulle kuulub“, „see on minu õigus“. Tulemuseks on passiivsus ja ootus, et keegi teine lahendab meie probleemid.
Aga mis siis, kui hakkaksime mõtlema teenimise mentaliteedi alusel? Ma teenin välja oma tervise – võtan ravimeid, käin kontrollis, elan tervislikult. Ma teenin ära parema teenuse – sest investeerin oma tervisesse. Arst teenib oma tasu, sest tema patsiendid püsivad tervena.
See kultuurimuutus muudaks kogu dünaamikat. Kui hakkame mõtlema, et teenime oma tervist ja kvaliteetset arstiabi, siis muutub nii patsiendi kui arsti motivatsioon. Keegi ei ole enam ohver, kes lihtsalt ootab – kõik on aktiivsed osalised, kes tegutsevad oma tervise ja teiste eesmärkide nimel.
Praktiline teekond muutuseni
Muutus ei pea olema revolutsiooniline. Alustada saab juba täna, ilma suurte maksutõusudeta. Esiteks tuleb lõimida eraraviasutused täielikult tervisekassa süsteemi. See tekitab kohe juurde ressurssi ja vähendab järjekordi.
Teiseks peame hakkama katsetama kvaliteedipõhist maksmist valitud erialadel. Näiteks peremeditsiinis – mida vähem arsti nimistus olevad patsiendid haiglasse satuvad, seda rohkem teenib perearst. See muudab nende motivatsiooni – äkki hakkavad perearstid helistama oma patsientidele ja küsima, kas nad võtavad ravimeid õigesti.
Alustada võiks näiteks peremeditsiinist – mida vähem nimistus olevad patsiendid haiglasse satuvad, seda rohkem teenib perearst.
Kolmandaks tuleb hakata reguleerima vabatahtlikku erakindlustust, alustades hambaravist. Las inimesed, kes saavad endale lubada, ostavad endale parema teenuse. See vähendab survet riiklikule süsteemile ja toob tervishoidu lisaraha.
Tõelised takistused pole rahalised
Paradoksaalselt ei ole peamine takistus rahapuudus. Enamik neist reformidest ei nõua märkimisväärset lisaraha. Eraraviasutuste kaasamine toob ressurssi juurde, kvaliteedipõhine maksmine motiveerib tõhusamalt töötama, ennetusprogrammid vähendavad pikas perspektiivis kulusid.
Tõeline probleem peitub süsteemi praeguste kasusaajate vastuseisus ja harjumuses. Meie arstid on harjunud ravima haigusi, mitte hoidma tervist. Haiglad on harjunud teenima voodipäevade pealt. Poliitikud on harjunud lubama rohkem raha, mitte nõudma paremat süsteemi.
Aeg on teha valik
Eesti tervishoiu tulevik ei pea olema lõputu maksutõusude ja teenuste kärpimise nõiaring. Paradigma muutus haigusekeskselt tervisekesksele süsteemile pakub võimaluse luua tervishoid, mis on nii tõhusam ja odavam.
Küsimus pole selles, kas meil on raha. Küsimus on selles, kas meil on julgust muuta kogu süsteemi loogikat. Kas me tahame edasi maksta haiguse eest, lootes, et raha jätkub? Või hakkame maksma tervise eest ja muudame tervishoiu tõeliselt jätkusuutlikuks?
Tõeline solidaarsus ei tähenda seda, et kõik saavad täpselt ühesugust teenust. Tõeline solidaarsus tähendab, et keegi ei jää ilma vajaliku abita, kõigil on võimalik elada tervislikult ja süsteem toimib ka siis, kui meie lapsed on täiskasvanud.
Valik on meie kätes. Ja aeg otsustada hakkab otsa saama.
Lisa kommentaar